Team Vänt lugu. 2014-…

Avaldatud ajakirjas Ma olen jalgrattur
Suvi, 2020
Team Vänt algkooseis aastal 2015. Vasakult paremale: Andre Visnapuu, Siim Sildnik, Taaniel Mägi, Mirko Põllu, Mathias Väärsi, Rauno Viro, Robert Männa ja Mart Vainre. Pildilt on puudu veel Romet Karu. Foto: Andre Visnapuu.

Team Vänt loodi 2014. aastal Tallinna tänavasõidu fanaatikute poolt, kes kogunesid õhtuti linnavahel, et teineteise ja autodega võidu kihutada.

Tegelikult oli aga aktiivne street racing jalgratastel toimunud juba mitmendat hooaega. Keskkooli lõpuklasside kutid või tudengiealised kutid korraldasid vähem ja veelvähem ametlikke kriteeriumsõite tänavatel. Siis-kui-tuju-tuleb paugutamised ühest linna otsast teise olid igapäevane nähtus. 

Race, That Bloody Race. Kihutamine stardiga Viimsist, foto finišis – Türisalu pangal. Foto: Andre Visnapuu

Orienteeriumis ja logistikahuvilised sõitjad osalesid rattakullerite igapäevatööd imiteerivatel alleycat võistlustel. Parklates kogunesid rattapolo gängid, kes kurikatega palle väravatesse virutasid. Ja tõtt-öelda… eks mõned pallid läksid ka autode pihta. Kõike seda saatis muidugi ka igikestev pidu. Kõik see toimus eranditult trekiratastel. Mõnel oli ka pidur peal, kuid pigem oli auasi teha kogu töö, ka pidurdamine, jalgadega.

Somewhere in Estonia. Foto: Andre Visnapuu, 2014

Tiimi kutsusid toona kokku Mathias Väärsi ja Rauno Viro, kes haudusid mõtet minna üheskoos sõitma ja võistlema ka Eestist välja. 2015. hooaeg algaski road tripiga Rotterdami poole, kus toimus fixed gear festival nimega Fixed Days. Rõõm oli näha, et see, mida me omaette olime korraldanud siin paarikümnekesi, siis seal oli see kõik nagu… noh välismaal – sama, aga lihtsalt oluliselt suurem ja uhkem. Tunne oli nagu oleks elanud aastaid paralleelmaailmas, kuid nüüd mull lõhkes ja sulandusime ülejäänud skeenega kokku.

Mathias pani sprindivõistluses kohalikele aeroülikonnastatud hipsteritest fiksilegendidele pähe nii, et neil oli ikka meel päris mõru. Romet sõitis väga spetsi alleycat’i ning Mart saavutas kriteeriumil 60+ km/h kiiruseid. Ja, et kogu see üritus toimus Rotterdamis, siis mälestusi on veel ja veel. Ühed udusemad ja rohelisemad, kui teised. Ja nii oligi Team Vänt algkooseis olemas.

Järgmiseks sõitsime analoogsetele fiksifestivalidele ka Soome kolleegide juurde, kelle rattakullerite tänavasõidukultuur ulatub juba varastesse üheksakümnendatesse. Nüüdseks ongi meil head sõbrad Helsingis ja Oulus. Külastame nende korraldatud King of Fixed festivali, Hellsinki Criterium Cup fixed gear kriteeriumsõitu ning möödunud aastal tegime kaasa ka sama seltskonna korraldatud Randoällarit ultramatka, kus tuli ööpäeva jooksul läbida nii palju kokku lepitud kontrollpunkte, kui võimalik. 

Käidud on ka Läti kolleegide juures, kes korraldavad Tru Fix Kru kriteeriumit, mitmeid kordi on sõidetud Berliinis Last Man Standing kardirajal toimuvat võistlust, seal samas toimuvat fixed gear mitteametlike Fixed42 nimelisi maailmameistrivõistlusi. Ja palju muud.

Tiim aastal 2015. Nüüd juba uute custom Velonia trekiraamidega. Foto: Mari-Ann

Meil läks paar aastat, et pilt ette saada, mis Euroopa fixed gear skeenes toimub. Samuti korraldasime Tallinnas järjest enam sõite ja võistluseid: Tallinn Leg Days, spontaansed alleycatid, Bermuda Race’id jpm. Võistlused, inimesed, peod, joogid ja autokapotid hakkasid korduma, kuid ise liikusime oma peas edasi ning tekkis tunne, et ehk on elu mitmekülgsem. 2018. aasta paiku tundsime, et meil on muutust vaja. 

Osad kutid hakkasid tasapisi rattaelust kõrvale jääma ja teised olid juba mõnda aega tegelenud ka teiste rattasõidu distsipliinidega: maanteesõit, cyclocross, kruusa ja -metsasõit, randonneuring ja teised alad, mis jäid fiksiskeenest välja. See oli moment, kus oleks võinud ka laiali minna, aga saime õnneks aru, et tegelikult ei hoia meid ju koos see trekiratas vaid midagi hoopis olulisemat on ju veel.

Mathias Randoällarit ultramatkal Soomes. 2019

Meile meeldis see fiksikultuuri mentaliteet, kus kõik on lubatud ja igaüks on teretulnud, et rattasõidust teha mida iganes. Peaasi, et tuima ei pane, äge peab olema! Olgugi, et trekirattad jäid veidi tahaplaanile, siis see suhtumine, et rattasõit tuleb enda omaks teha, tõusis järjest enam esile. Nüüd oleme paar aastat teinud pea kõike, mida jalgrattaga saab. Ukerdame võpsikus, kallutame velodroomil, teeme maanteel kiiruskatseid, tripime ultramatkadel ja kõike muud, mis sinna vahele jääb.

Universumi meistrivõistlused single-speed cyclocrossis 2020. Foto: Tarmo Kübard

Loodame, et üht-teist saame ka rattaskeenele siinsele pakkuda. Olgem ausad, ratturid on suhteliselt konservatiivsed – kõik need kirjutamata etiketireeglid, kuidas välja näha, olla ja käituda, on meie jaoks pigem lämmatavad. 

Oleme hea meelega need triksterid meie rattakogukonnas, kellele keegi, sealhulgas me ise, näppu kunagi korralikult peale ei saa. Ja tervitame kõiki enda sõitudele ja üritustele, kus katsetame pidevalt midagi uut, et Eesti rattaskeenesse veidi värsket õhku puhuda.