Nüüd on aega rattasõidust mõelda

Tekst: Mart Vainre
Lugu ilmus ajakirjas Ma olen jalgrattur
Aprill 2020
Eriolukord. Ratas on mõneks ajaks ootel.

1
Seda lugu kirjutades on aprilli lõpp ja eriolukorra algusest on möödunud veidi üle kuu. See on mulle kui võistlevale harrastajale veider aeg – mul pole õrna aimugi, millal end sel hooajal kusagil stardijoonele sättida saan. Ja naljakal kombel on tänavune talv esimene, kui olen off-season’it tõsisemalt võtnud. Pidasin juba sügisel plaani, et tänavu, kui olen rattasõitu nüüdseks 12 aastat üsna vabameelselt käsitlenud, on hea aeg proovida, milleks ma võimeline olen, kui võistlushooajaks end veidi teadlikumalt ette valmistan. Olin novembrist alates kasvavas hoos trenni vihtunud. Nii treeningukava järgi pukil sõitnud, õues pehme talve mõnusid nautinud kui ka niisama linnatänavatel vuhisenud. Märtsi keskpaigaks pole mu enesetunne rattal kunagi nii hea olnud. Power oli jalas ja tunne selline, et kevadistel krittidel vajutan nii, et tükid taga, rsk …

Igakevadised kritid on minu jaoks alati põhjus, miks uut hooaega oodata. Kuresaare tänavaõit, 2018. Foto: Agnes Pajur.

2
Kui aga kuu aega tagasi kohale jõudis, et see loodud potentsiaal plaanitud moel käiku ei lähe, oli tunne veidi ootamatu. See oli mõnus kergendus. Esiteks oli mõnda aega kihvt nalja visata ja hoobelda stiilis, et „ma oleks teile kõigile kalendriga pähe teinud“. Aga selle rõõmu taga oli midagi veel, miskit hoopis isiklikumat. Ettevalmistusprotsess, millega kaasneb lisaks jalalihaste pingutamisele ka vaimne häälestamine – plaanide tegemine, olukordade läbi mängimine, kogu see lõpmatult pikk kevade ootamine ja sõiduisu kasvatamine –, oli meeletult nauditav. Nüüd on tunne, et olen igakülgselt lahinguvalmis. Aga sõda ei ole ja saan selle loodud potentsiaaliga teha mida iganes.

3
Praegu, kui me ei pea millegi nimel trenni tegema, on suurepärane aeg veidi suuremas plaanis keskenduda sellele, milleks me üldse sõidame. Ja tegelikult ei pea me ju kunagi trenni tegema. Ega üldse mitte midagi tegema. Aga me oleme mingil põhjusel seda otsustanud teha. Nii hakkas mulle järk järgult meenuma, miks ma rattasõiduga kunagi alustasin.

4
Lapsepõlv on samuti üks paganama pikk ootamine: et suureks saada, iseseisvaks pürgida ja lõpuks ometi sellest väikesest maailmapildist, kuhu mahtus hõlpsasti absoluutselt kõik teadaolev sisse, veidigi kiiremini edasi liikuda. Mäletan detailselt, kuidas tundsin oma suvila väikese aia iga ruutsentimeetrit. Kõik kohad olid juba sadu kordi läbi kammitud. Abstraktselt sain aru, et mujal on ka mingisugune muu maailm: Ameerika, Aafrika, ja kuuldavasti oli kusagil ka mingi kolgas nimega Juuru… aga mida pole näinud, seda justkui pole. Säärane igavus ja ootamine, et elu lõpuks ometi pihta hakkaks, on piiritu.

5
Kui oma esimese erkrohelise jalgrattaga koduaiast välja sõitsin ja kodukanti avastama hakkasin, laienes mu pisike maailmapilt eksponentsiaalselt. Tuttavad sadakond ruutmeetrit asendus järsku uute ruutkilomeetriste skaaladega, kus suvede viisi ringi tuuseldada. Ja teiseks – mis ehk olulisemgi – see psühhogeograafiline kogemus, kui lapsena tihtipeale just jalgrattaga meid ümbritsevaid piirkondi avastame, on ilmselt paljude jaoks ka esimene kord, mil minnakse vanemate silme alt ära. Ja ollakse esimest korda ise.

6
Maanteesõitu nimetatakse vahel veidi pilkavalt monotoonseks, viidates, et see pikkadel sirgetel uhamine on kuidagi tuim või üksluine. Kui tahta selle sirge lõppu jõuda, siis võibki ju nii olla. Jah, see lapsepõlvest tuttav avastamisrõõm saab säärasel kujul millalgi otsa. Ja seda ei ole mõtet samasugusel kujul tagasi igatseda – maailm muutubki ühel hetkel hoomatavamaks ja elukoha läheduses olevad rajad saavad paari hooajaga läbi sõidetud. Siis jäävad alles kordused. Keskkonna seadistus on suures plaanis sama ja hakkame märkama pisivariatsioone sellest, mis on detailides veidi erinev. Ja mõnetunnise sõidu jooksul juhtub ka tuttavatel teedel nii mõndagi.

7
Sageli võrreldakse rattasõidukogemust lendamise tundega. Suur roll on kindlasti sellel vabadusetundel, mis uitamisega kaasneb, aga rattur on ju ka reaalselt õhus! Ja atmosfäärilisi kvaliteete on meie spordialal veel: kiiremini sõites vihiseb tuul hoopis teise sageduse ja kõlaga, see vaheldub kogu aeg ning on kohati nii tugev, et sellele tuleb end sedavõrd tugevalt vastu kallutada, et raskuskeset hoida ja üldse püsti jääda. Vahel tekib sõites samastamistunne nende kajakatega, kes tormituultes oma raskuskeset vastu õhku sätivad ja ühe koha peal siia-sinna kallutades paigal püsivad, ilma et kordagi tiibasid lehvitaks. Valgus on eri paigus ja kellaaegadel muutlik ning mitmesugused teekatted suristavad ratturit erinevatel sagedustel vibreerima pannes. 

Kallutamas. Foto: Agnes Pajur

8
Umbes poolteist tundi peale sõidu alustamist hakkab mu kehataju tavapärasest eemalduma. Muutun homo sapiens’ist jalgratturiks – pedallaaž on sujuv ja nõtke, ei tee üleliigseid liigutusi, koorman vaid neid lihaseid, mis aitavad võimalikult efektiivselt edasi liikuda. Pea otseselt ei mõtle, vaid teeb otsuseid pigem instinktiivselt. Jälgin, tajun ja tegutsen kohe. Ei analüüsi – see on liiga kohmakas töömeetod. Keha tegutseb iseeneslikult. Jalgu enam ei tunne, need pöörlevad automaatselt sümmeetrilisi ringe tehes. Keha ja ratast enam eristada ei suuda, sest nende eesmärk on sama. See inimmasin on automaatpiloodil oleva igiliikurina ideaalselt kokku töötama hakanud ja muudkui kihutab.

9
Kui pöörata maanteelt kruusale või metsa, muutub kehataju aga kohe. Sealsed pinnavormid on täis erinevaid obstaakleid, nagu kivid, liiv, muld, juurikad, augud ja künkad, mis lülitavad selle mõnusa autopiloodi kohe välja. Ja need tulevad täiesti kontrollimatult minu suunas väga kiires tempos. Ratas saab altpoolt lööke, rehvid enam ei haagi, need libisevad kontrollimatult ning sõitja flow kaob. Keha ja ratas on jälle erinevad asjad ning maanteel omandatud sujuv, korrapärane ja kõikehõlmav voogamine on kadunud. Võtan seepeale tempo alla ja tegelen mulle vastu tulevate väljakutsetega ükshaaval. Hakkan tajuma, mis hetkel rehvid libisema hakkavad, ning üritan selle üle mingisugust kontrolli saavutada. Altpoolt tulevate löökite puhul teen keha kergeks ja pigem hõljun ratta kohal. Ratas prõmmib all, aga lasen end lõdvaks ja summutan amordina selle maastiku endast läbi.

Offroad! Universumi meistrivõistlused single-speed cyclocrossis 2020. Foto: Tarmo Kübard

10
Mõnus, masinavärk hakkab jälle toimima – kõiges selles tekib mingi rütm ja olen kui sõiduriis ta piloot ja mootor ühel ajal. Eriti kihvt on sõita liivas, mudas ja teistel lahtistel pinnastel, kus tuleb lasta rattal ise oma tee leida. Hoian lenksust hästi lõdvalt kinni, et maastiku elemendid liigutaksid rooli ise õiges suunas. Mina ainult vajutan pedaalidele ja liigun sellest läbi ujudes edasi. Lenks vahetab suunda, rütmiliselt vasakule ja paremale, ning kui väga käest ära hakkab minema, siis suunan vaid õrnalt keskmesse tagasi ja ratas leiab ise oma tee sellest lõpmatult keerulisest korrapärast justkui imeväel läbi.

11
Nüüd, kui ei pea trenni tegema ja on eriti mõnus ilma selge sihita lihtsalt sõita, olen hakanud mõtlema ühele asjale. Seda on tagantjärele küll keeruline kindlaks teha, aga mul on tunne, et oleks ma vaid toona oma koduaias osanud neid paljunähtud ruutsentimeetreid veidi tähelepanelikumalt vaadata, siis olid need tegelikult täpselt sama huvitavad kui kõik ülejäänud maailma ruutsentimeetrid. Tasub ikka sõita. Mitte mingi võistluse või tulemuse nimel, vaid selleks, et praktiseerida seda kohalolutunnet, milles märkame end ja ümbritsevat. Ja kuidas need omavahel seotud on. Ja kuidas neid võib-olla ei olekski pidanud kunagi lahutama.

20. aprillil 2020