Kuidas eraldistardi eestikatel viimaseks jääda

Tekst: Ailar Väärtmaa
August 2020
Ailar TT EMV-l

Minu viimane päris võistlus oli aastal 2015, kui ma veel noorsportlasena U23s paugutada üritasin. Peale seda olen sõitnud olenevalt aastast rohkem ja vähem, aga erinevatel põhjustel olen end igasugusest võistlusstressist kauge kaarega eemale hoidnud. Aga kui sel kevadel koroona tuli ja ma otsustasin kodumaise soolokevadlaagri ette võtta, mille raames sai 1110 kilomeetrit vändatud, siis tekkis tunne, et äkki võiks sel aastal võistelda. Õli valas veel tulle, et meil on päris kõva Vänt Racingu sats kokku saanud, mis kevadel kritte tahtis paugutada. Tondiraba raja ääres vaadates kuidas meestele medaleid kaela riputatakse, tekkis tunne, et äkki peaks ka proovima.

Mõeldud-tehtud, nädal aega hiljem olin Lillepil stardis ja vaatamata üldtabeli lõpus olemisele ja tänu MSport klassi vähesele konkurentsile, riputati mulle kaela kõige säravam medal.

See tekitas tunde, et äkki võiks sel hooajal veel võistlusi paugutada. Eraldistart on mulle alati meeldinud ning kui tehti teatavaks, et need toimuvad Keilas, siis tekkis tunne, et Keila kogu oma siledusega võiks ju mulle väga hästi sobida.

Üks asi viis teiseni ja märkamatult sain Sportlandilt TT EMVni kasutamiseks Bottecchia Cronothloni eraldistardi ratta, millega olevat mehetegusid teinud ka üks Eesti esitriatleete Ain-Alar Juhanson.

Ratas oli vända keeles ikka üsna fast as fuck, ainult mees peal oli vaja vormi saada. Peale esimest Aerobike TT etappi oli selge, et tegu on vaid saiavormiga — vaatamata kiirele rattale oli mees väga aeglane. Indu andis aga see, et ma polnud ka mingit TT spetsiifilist trenni teinud.

Essa start numbrites:

Kuigi olen kunagi isegi 3. kategooria jalgrattatreeneripaberid omanud, on mu mälus teadmistest alles ainult varemed. Seetõttu pidin leidma kellegi, kes mul aitaks plaani kokku panna. Selleks sobis ideaalselt Prantsusmaal pedaleeriv noorsportlane (eelistab jääda anonüümseks), kes mind plaanidega kostitas.

Ja nii hakkas töö pihta. Nii palju lõike kui nende kahe kuu jooksul polnud mina oma elus veel teinud ega näinud. Tulemused läksid paremaks, jalg läks paremaks. Juhtus nii, et Kuusalu lühikesel RRil sõitsin välja 10da koha ja noh tunne oli tugev.


Eestikad

Kui Eestikate TT rajakaart välja tuli, siis vaatasin ja imestasin, et Keilas on võimalik selline vigur valmis teha. Ootasin sirget ja siledat panemist, sain aga väga vaheldusrikka trassi, mis oli küll üsna sile, aga kurvidest puudust ei olnud. Rada läbi sõites oli selge, et kergemate killast see siiski pole, vaatamata vähestele tõusumeetritele, kust ma oma ratturi kohta paksu keret nagunii ei jõua ülesse vedada.

Harrastajad sõitsid Üksnurme ristini ja tagasi ehk 22 kilomeetrit

Eesmärk

Mis seal salata, vaatasin MSpordi eelmise aasta tulemusi ja oma parimat TT avgd, milleks oli 43+ km/h 2015. aasta Eestikatel Vändras eliidi rajal ja mõtlesin, et võiks sel aastalgi 43+ km/h sõita. Kuna rada on pea poole lühem ja tehnilises mõttes on kõik üsna viimase peal (tookord ei saanud ühtegi trenni võistlusrattaga teha enne võistlust), siis miks mitte ka 44+ sõita ja kõige kõvemas konkurentsis olla?


400km et 20km võidu sõita

Kuna võimalust oli, siis ajasin asja ikka suht peeneks, viimane TT start enne eestikaid oli Tartumaal Kärknas, Transtari sarjas. Veidi imelik oli mõelda küll, et mida ma nüüd teen — tööpäeva lõpus sõidan 200km Tartusse, teen kiire 20km võistluse ja jõuan ööuneks Tallinna tagasi. Selle võistluse keskmine kiirus oli 39.9 km/h ja keskmine pulss 161bpm. Ma olengi pigem selline madalapulsiline, aga minu TT keskmine võiks ikka 170bpm+ olla. Kiirus oli lausa piinlik ja andis veits märku mis seis on. Aga lohutasin, et praegu on raske tsükkel, EMVni veel mitu nädalat aega ja tagasi joonistuslaua taha. Juhendaja rahustas — aega on.


Kärkna TT:

Varustus loeb

Juhtus nii, et sõber ja klubikaaslane Martin Ligema murdis kannaluu, kui pidime koos Valgehobusemäele MTBd minema nautima (head paranemist mees!) ning ta ostis omale hiljuti üübermoodsad võimsusanduriga maanteepedaalid. Härra lahkelt lubas mulle pedaale eestikateni laenata, sest tänapäeval ei tee keegi ilma võimsusandurita trenni, see tehti mulle kohe selgeks. Ise käsi kuidagi ei tõusnud, öeldi ka, et kui maoli paned, siis võivad need pedaalid katki minna. Seega laenudiil sobis perfektselt ja paar nädalat oli võimalik vattide järgi trenni teha. Aerokombe sai moomoost kohe tellitud kui oli selge, et läheb sõiduks, sest #aeroiseverything, kuigi ka kombe suurusega sai üksjagu komejanti. Kuna sarved millega Cronothlon minu kätte jõudis ei olnud kõige mugavad ja aeromad, siis sai tellitud ka veidi moodsama kujuga sarve ja loomulikult silikoonist kingakatted, sest olemasolevad Nalinid olevat asjatundjate sõnul kas halvad või väga halvad.

Lisaks külastasin ka Velodynamicsit ja sealset härra Sinani, kes mu sõiduasendit päris palju timmis, muu hulgas läks sadul 1,5cm madamale, see oli ilmselt kõige suurem upgrade.

View this post on Instagram

Käisin arsti juures😉! Ei mitte tavalise arsti, vaid sõiduasendi arsti juures. Ei saanud TT possat ideaalseks ja tuli @velodynamics_ee -sse sammud seada🤠. Kaasrattur, kes on üsna lühikese aja jooksul aidanud leida mugavat olemist rattasadulas ca 150 sportlasel ja ca 200 erineval jalgrattal. 3.5h väntamist, rääkimist ja mõõtmist sain muuhulgas teada: •175mm vända asemel võiksin kasutada 170mm väntasid •off-bike harjutused puusade liikuvuse parandamiseks •sadul liikus ca 1,5cm madalamale •kingaklotsid liikusid ca 1cm võrra taha poole •@siimkisk on efektiivseima pedaalimisega tüüp kes @sinancakmak juurde sattunud on. Mina kaotasin talle lause 20%-ga. •palju possaga seotud müüte sai murtud Kellele see sõiduasendi teenus on? Igale inimesele kes rattasõitu tõsiselt võtab ja tahab end sadulas hästi/mugavalt/kiirelt tunda. Minu jaoks väga õpetlik. Kui uus maantekas tuleb siis lähen kindlasti ka sellega. Soovitati tulla ka MTB-ga. Ja see asi ei käi nii, et teeb korra ära, siis lähed trenni ja ikka on midagi valesti ja siis oled tagasi nullis. Ei, siis lähed tagasi doktori juurde ja ta timmib asju senikaua kuni tunned end viimaks hästi. Päris arsti juures sellist diili pole, iga kord peab visiiditasu maksma🤔. Ühesõnaga siiralt, väga-väga soe soovitus rattarahvale. Küsige lisa kui on küsimisi, pajatan meeleldi! #bikefit #velodynamics #outsideisfree #rideafuckingbike

A post shared by Ailar Väärtmaa (@ailarvaartmaa) on Aug 12, 2020 at 11:24am PDT

Lisaks laenasin headelt inimestelt EMV ajaks ka ketta välja ning kirsina tordil ka mega kiire Giro kiivri, mille visiir käis ette magnetiga. Ehk ma ütleks, et kehva varustuse kaela ei saanud mitte midagi ajada!


Suur päev läheneb

Nädal enne eestikaid tunne polnud parim, aga mõtlesin et on veel veidi aega. Mida lähemale tulid eestikad, seda rohkem andsin enesele puhkust, sest tundsin, et kuidagi tuim on olla, teravust ei ole.

Viimane õhtu enne sõitu pidasin veel nõu, et mis vattidega sõita, kästi hoida alguses veidi tagasi, peale 7. minutit pidi reaalsus kätte jõudma, seega alusta kuskil 320–330W keskmisega ning kui siis on jõudu, pane juurde (ise vana optimistina ikkagi lootsin sõidu keskmise 350W+ teha).


Race day

Tunne oli hommikul hea. Kohtunikuhärrad ei tahtnud kohe uskuda, et olen 190cm+ sportlane, mis annab veidi lõdvemad reeglid, aga lõpuks kõik ikkagi sujus ja ratas kinnitati võistluskõlblikuks.

Kõik mis teha sai — oli tehtud. Hommikuse mandrossi käigus sai veel üks stemi polt pooleks keeratud, aga õnneks sai ka kolme poldiga hakkama. Tehtud oli ka visualiseerimine, pre-race ergutishot, kuulatud raske kütte playlisti, jne — kõik oli paigas. Soojenduse ajal oli ka tunne hea, kuigi Garmin jahvatas midagi kehvast performancest, siis enesetundes seda küll ei olnud. Enne starti ärevus hittis korralikult, ilmselt pre work out shot hakkas oma tööd tegema, mis sisaldas muuhulgas ka 200mg koffeiini. Tasub mainimist, et muidu ma eriti kohvi ei joo. Stardis oli veel pull vaadata, et ilmselgelt olin varustusele kõige rohkem rõhku pannud, teised mehed meie klassis olid ilma kombeta, grupisõidu kiivriga, jne.

Ja siis oli juba rajale minek. Alguses oli tunne jube hea vatte ikka rohkem kui 350, aga ikkagi tuletasin meelde juhendaja sõnu, end alguses tagasi hoida.

Siis peatselt ühest kurvist välja vändates kütsin Martini kalli ja hea võimsusepedaaliga vastu maad ja mõtlesin endamisi, et oi **** see oli nüüd üks kallis kurvi läbimine. Õnneks numbritega Garminil midagi ei juhtunud ja hilisemate läbirääkimiste tulemusel päädis antud õnnetus suure häbi ja hüvitises mille valuutaks on head kodumaised käsitööõlled.

Aga seal ma siis olin, sõitsin oma sõitu ja kannatasin, pulss oli hea, võimsus oli enam-vähem. Kõige rõvedam oli tolmuvaba teekatte lõik, millel sõitmine raputas rohkem kui enamus kruusateid. Kui hakkasin tagasipöörde poole jõudma, siis leidsin end ka kiirust vaatamast ning märgates seal numbreid 41–42, lootsin, et äkki on siin ikkagi veidi vastu küljekat, et tagasi tulles saab kiirema hooga uhada. Mida aga ei tulnud oli võimas taganttuul ja pigem läks veel raskemaks. Asjaolusid ei kergendanud ka väike krooks peale tagasipööret, mis tõi suhu selle sama pre-race shoti maitse. Tundsin väga puudust veest, aga mul polnud pudelit (sest teatavasti sellistel distantsidel päris ratturid vett ei joo) ja kannatasin. Läks aina raskemaks ja kiirusenumbrid ei kasvanud. Kui lõpp paistma hakkas, siis panin juurde, viimased kaks kilomeetrit suutsin 350W+ sõita.

Finiš tehtud, siis mõtlesin, et mida oleksin teisiti võinud teha ja ega suurt midagi pähe ei tulnudki. Äkki alguses veidi veel rohkem tagasi hoida. Äkki oleks pidanud pudeli kaasa võtma, sest videokordusest võis pärast näha kuidas meie klassi võitja ja harrastajatepäeva üks kiiremaid mehi Martin Parv kosutava lonksu vett peale tagasipööret haaras. Teinekord siis on teada, et vesi on ok! Kui viimaks protokolli kätte sain, siis oli muidugi valus. Minu nimi oli MSpordis viimasel kohal, keskmine kiirus 41.75 km/h.

Kõik peale kiiruse oli iseenesest enamvähem — keskmine pulss 173, keskmine võimsus oli 317W. Huvitav oli keskmine kadents, mis trennis pigem 80 poole, oli seekord 91. Võibki öelda, et sõit jäi jõu taha. Huvitav oleks olnud näha tagasipöörde aega, et kui ühtlane mu sõit oli, aga paraku seda infot enam protokollides polnudki. Kuna emotsioon oli pask, siis vaatasin autasustamise ära ning pakkisin asjad kokku ja põrutasin koju. Tegemata jäid kõik pildid jne, õnneks Mart pani kokku väikese klipi ülekandest, kust näeb, siis milline mu tolle päeva setup oli.

EMV numbrites:

Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et trenniga tugevaks ei saa, tugevaks tuleb sündida ja siis võib trenni ka tegema hakata. Okei, kindlasti aitaks ka see kui veel rohkem trenni teha, aga enne seda võistlust oli mu kellal 5300 kilomeetri ja 200 tundi, mis sisuliselt täies mahus tulnud alates märtsikuust. Sellest rohkem väga palju rohkem teha ei oleks motivatsiooni, või siis peaks loobuma tööst, perest või muust sotsiaalsest elust. Ainus viis oleks veel targemini teha ja talvel kõvasti põhja ehitada. Aga teate, see kuidagi ei tundu põnev.

Seega järgmine aasta pigem mind stardis ei näe. Offseasonil õpin hoopis korvpalli ja käin rattaga metsas kui tuleb isu. Minu jaoks harrastussport peaks olema ikkagi protsessi nautimine, mitte veri ninast välja plaani täitmine. Liigne plaan teeb selle natuke nagu tüütuks kohustuseks. Kohvisõidule minna ei saa, sest mul on vaja see lõik teha jne.

Aga no ragrets! Oli väga pull hooaeg. Liikuge terviseks!